pühapäev, 12. oktoober 2014

Kas Sinu jaoks on valikute tegemine lihtne?

Minu jaoks on valikute tegemine ja otsustamine olnud alati päris keeruline. Ükskõik, kas tegemist on olnud väikeste igapäevaste asjadega või eluliselt oluliste otsustega. Meenub üks kord, kui seisin 10 minutit kapi ees ja ei suutnud otsustada kumma paari sokke ma jalga panen. Tagantjärgi on see päris naljakas, aga naljakas ei olnud sellel hetkel ega ka siis, kui enda jaoks tõeliselt oluliste valikute puhul otsustamatuses piinlesin. Otsusele jõudmine võib olla raske, aga samas kergendav, sest kõige rohkem energiat võtab ja kurnab otsustamatus - kahe või enama valiku vahel kõõlumine, päevi, nädalaid või isegi kauem. See kulutab tohutult energiat.

Minu jaoks läks asi natuke lihtsamaks siis, kui süvenesin sellesse, mis täpselt otsustamise mulle nii keeruliseks teeb. Sain aru, et pean tegema alati õige valiku. Tundus, et kui valin, pean valima kindlasti õigesti. See on tohutu vastutus - valida õigesti. Valida alati õigesti. Hakkasin lubama endal ka valesti valida. Otsustamine muutus minu jaoks lihtsamaks, sest pinge polnud enam nii suur. Teadsin, et kui ka valin valesti, siis annan endale andeks ja järgmine kord valin lihtsalt teisiti.

Pööre kerguse poole toimus siis, kui hakkasin märkama ja kuulatama oma sisehäält. Panin tähele, et enne valikute tegemist, ükskõik, kui väikesed või suured need on, on minu sees mingi tunne ning kui väga vaikselt olla ja seda tunnet kuulata, siis see juhib mind. Hakkasin tegema väikseid valikuid sellest tundest lähtuvalt ja siis järjest suuremaid valikuid sellest tundest lähtuvalt. Missugune see tunne siis on ja kuidas seda ära tunda? Väga lihtne reegel on see, et valik, millele mõtlemine tekitab meis kerge tunde, on meie jaoks õige valik. Valik, millele mõtlemine tekitab raske tunde, ei ole meie jaoks sellel hetkel õige valik. Tegelikult tundub mulle, et juba määratlemine "õige ja vale valik" on eksitav. Mis siis, kui ei olegi õigeid ja valesid valikuid, vaid on valikud, mis toovad meile rahu ja valikud, mis ei too meile rahu? Mis siis, kui ei saagi valesti valida, vaid saab valida valiku, mis ei too mulle rahu, ja seda märgates lihtsalt uuesti valida?

Igatahes on abi sellest, kui mõttes läbi mängida üks valik ning samal ajal tunnetada, mis toimub kehas - kas on rahulik, kerge, hea tunne või on raske, ängistav, pinges olek. Ning siis mängida mõttes läbi teine valik ja võrrelda, kumb tunne oli kergem, kummas tundes ma päriselt tahaksin olla. Või siis lihtsalt küsidagi enda käest: kas see valik toob mulle rahu? Keha teab alati vastust. Vastus on kogu aeg olemas, kui keegi ainult kuulaks.

Mõnikord ei ole aga asi siiski nii lihtne, kuna mõne valikuga võib kaasneda väga suur hirm. Siis ei pruugi olla abi küsimisest, kas see valik toob mulle rahu. Võib-olla jah kaugemas tulevikus see valik tõesti toob mulle rahu, aga praegu tähendab selle valiku tegemine hirmuga silmitsi seismist ja see ilmselgelt ei ole minu jaoks rahu. Mõnikord, tegelikult isegi väga tihti, on vaja lihtsalt hirmust läbi minna. Kas praegu on see mõnikord? Mind on aidanud siin lihtsalt veel tähelepanelikult kuulatamine  - kas see valik on hirmutav, aga toob mulle rahu või on see valik lihtsalt hirmutav?

Praegu on valikute tegemine ja otsustamine minu jaoks enamasti lihtne või väga lihtne. Oma intuitsiooni järk-järguline kuulda võtmine on viinud mind nii kaugele, et tavaliselt ma lihtsalt tean, mis on minu jaoks selles olukorras õige. Mul on valikuvõimalus ja sealjuures on kohe olemas ka sisemine teadmine, kumb valik minu olemist toetab. Mõnikord, kui vastus ei ole kohe selge, siis ma lihtsalt ootan, kuni see selgineb. Lihtsalt ootan ja vaatan natukese aja pärast uuesti enda sisse, kas nüüd on selge. Praegu teen peaaegu kõik oma valikud intuitsioonist lähtuvalt ja kõik need valikud, mis on südamest sündinud, on minu jaoks olnud rahutoovad ja edasiviivad valikud. Mõned oma elu kõige suuremad otsused, mis on olnud tõeliselt hirmutavad  ja minu jaoks justkui pea ees vette hüppamised, olen teinud ainult sisetunde põhjal. Kõrvalt vaadates on need otsused ilmselt tundunud arusaamatud või isegi rumalad, aga mitte ühtegi neist pole ma kordagi kahetsenud. 

Ja siin peitub veel üks valikute tegemise oluline konks. Mina võin tunda enda sees täiesti selgelt, et see on minu jaoks sellel hetkel õige valik, aga inimesed minu ümber ei pruugi niimoodi arvata. Nad võivad vaikselt kahelda, öelda, et see on vale valik või isegi survestada mind teisiti valima. See on tegelikult isegi kõige olulisem koht - kas ma suudan oma sisemisele tõele kindlaks jääda? 
Lõpuks on seegi ju kõigest valik - kas ma elan oma elu ja oma tõde, nii et ma saan olla õnnelik või ma elan kellegi teise sisemist tõde?

~Nele

4 kommentaari:

  1. Nii ilusti kirja pandud mõtted. Ja imeline idee selle blogi taga. Mina tulen kindlasti tagasi, uuesti lugema ja mõtisklema. Aitäh, Nele!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh sulle, Hanna, heade sõnade eest!

      Kustuta
  2. Ka minu elus on praegu see koht, kus keha on surutud igas mõttes alla. Olen tahtnud olla lõputult tugev ja jõuda kõike. Olla ideaalne. Olla tugev. Olen terve elu salanud oma olemust. Sest olen tundnud, et ülitundliku inimesena ei löö elus läbi. Et see on nõrkus, see on ebapraktiline ja ebareaalne. See, et olen ülitundlik, sain teada alles üsna hiljuti. Teadmine on ärevust suuremas osas vähendanud, sest ma tean, et ma ei saagi nii, nagu enamik mitte nii tundlikke inimesi. Keha kuulamine on ka midagi, mida tuleb mul alles nüüd õppida kuulama, usaldama. Jah, enesearmastus ongi TÕDE.

    Aitäh, Nele !

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh sulle, Marleen. Armastust ja kindlaid südamest lähtuvaid valikuid sulle sinu teekonnal!

      Kustuta