neljapäev, 16. oktoober 2014

Toimetulek tunnetega

Vahepeal tundub mulle, et mingid tunded võiksid täiesti olemata olla. Mul ei ole midagi selle vastu, et kogeda rõõmu, helgust, kergust, armastust, rahulolekut ja kõike muud, mis tekitab hea enesetunde. Küll aga on minu jaoks probleemiks olnud sellised tunded nagu viha, kurbus, valu, hirm, süütunne ja kadedus, mida on ebamugav tunda. Tunded tulevad kuskilt ja meil tuleb nendega hakkama saada.

Üheks võimaluseks, kuidas seda teha, on tunded kuskile ära peita. Toppida või suruda nad lihtsalt kuskile alla, alla ja veel allapoole, kus neid pole näha ja võib-olla isegi mitte tajuda. Siis on ikkagi võimalik naeratada, olla rõõmus ja justkui ennast jälle hästi tunda. See on kiire ja mugav meetod, aga kahjuks mitte eriti tõhus. Tõhus pole see sellepärast, et tunne on omamoodi energia ja kui seda alla suruda, siis kuskil kehas jääb energia kinni, tekib nagu tomp või blokeering, kust midagi läbi ei pääse. Tavaliselt annab see ennast ka kohe või mõne aja pärast kehas mõne häda, haiguse või valuna tunda. Me ei oska küll alati tekkinud kehalist häda seostada ebamugava tundega, millest oleme enda meelest juba lahti saanud. Aga need kohad, kus blokeerunud energia välja paistma hakkab, on nii loogilised, et vahel on see isegi naljakas. Mina olen kindlasti oma elus olnud tunnete allasurumise tšempion (kahjuks selle eest medalit ei anta) ja seetõttu on mul võimalik olnud oma keha peal täpselt jälgida, kuidas see protsess välja näeb. Mõned eriskummalised näited minu elust: Jätsin midagi väga olulist ütlemata ja hääl kadus täielikult ära, ma ei saanud nädal aega midagi öelda. Juhtus midagi, mis mind ärritas või mulle haiget tegi, aga suutsin selle kuidagi siiski alla neelata, ärkasin järgmisel hommikul kurguvaluga. Olin stressitekitavas olukorras, tundus, et sain sellega hakkama ja enesetunne on hea, aga miks ometi kael nii kange on, et pead ei saa üldse pöörata.... Usun, et taolisi näiteid on meil kõigil olnud.

Kuna mina jaoks on oma tunnetega toimetulek olnud tõeline väljakutse, siis olen päris palju katsetanud, kuidas seda võiks teha. Üheks variandiks, mis tavaliselt päris hästi toimib, on tunnete väljaelamine ehk siis tundeenergiale mingi väljundi andmine, et ta saaks kehast välja pääseda. Tihtipeale teeme seda alateadlikult, näiteks nuttes või karjudes. Mõned hästi toimivad variandid on veel näiteks joonistamine, patjade tagumine, tantsimine või mis iganes muu füüsiline tegevus. Läheneda võib muidugi loominguliselt, nagu tegi üks imearmas väike tüdruk minu lasteaiaõpetaja päevilt. Temal oli selline komme, et kui ta sai väga vihaseks, siis ta võttis jalast oma sokid ja kingad ja viskas neid. Ei visanud kellegi pihta, lihtsalt viskas eemale. Õues võttis ta jalast kummikud või saapad ja viskas neid. Pärast vihasööstu ja nutmist läks tunne üle, tüdruk naeratas ja oli jälle väike inglike. Kõrvaltvaadates oli see naljakas ja imetlusväärne - millise imelise kergusega ja kui loomulikult suudavad lapsed ennast üleliigsest vabastada.

Tunnete väljaelamise kõrval on olemas veel üks natuke leebem meetod - tundes kohalolek. Kui tunde väljaelamine on kantud ikkagi soovist ebamugavast tundest kuidagi vabaneda, siis tundes kohalolek on kogetava tunde täielik lubamine, sellele täielikult alistumine ja kõige selles alistumises juhtuva tajumine oma kehas. Praktiliselt näeb see välja niimoodi, et ma kogen näiteks kurbust. Ma luban endal olla kurb, ma võtan vastu kõik, mis sellega kaasneb ja lihtsalt hingan sellesse, võimalikult sügavalt. Tajun, mis mu kehas toimub, märkan mõtteid, mis esile kerkivad, lasen mõtted lahti, toon tähelepanu uuesti kehale, luban kõigel olla ja lihtsalt hingan sellesse. Alistun täielikult sellele tundele ja luban tal teha endaga kõike, mis ta parasjagu teeb. Ja jälgin. Jälgin ja hingan. Selle meetodi puhul on oluline keskenduda kehale, mitte mõtlemisele, ning lubada kõigel olla, ilma ootusteta. Ka ilma selle ootuseta, et tunne kuskile kaob. Mis selles täielikus lubamises juhtuma hakkab, on see, et energia hakkab kehas liikuma. Tekib nagu energialaine, mis pühib üle keha ja tõuseb justkui lendu, vabaneb. Seda on raske sõnadega edasi anda, aga tajutav on see tõelise vabanemisena. 

Meetodi võlu on minu arust see, et oma tunnetes kohal olles ei pea enam ühtegi tunnet kartma või ühelegi tundele vastu seisma. Alati on võimalik valida tunnet teadlikult kogeda, tundele täielikult alistuda, see vastu võtta. Eriti huvitav on seda meetodit katsetada hirmuga, mille puhul väljaelamise meetod ei pruugi nii tõhus olla. Endal oma hirmus olemise lubamine on üks hirmutavamaid asju, mida mina tean. Kui aga kogu julgus kokku võtta ja oma hirmule täielikult alistuda, siis on imekspandav, kui kiiresti võib hirm lahtuda....ja lihtsalt kaduda. See on tõeline julgustükk, aga tasub proovimist.
Kohaloleku praktika looja Colin P. Sisson on kirjutanud raamatu "Sisemine ärkamine. Kohaloleku praktika", kust leiab muu hulgas palju praktilisi näpunäiteid oma tunnetes kohalolemiseks. Keda tunnetega toimetuleku teema lähemalt puudutab, soovitan selle raamatuga tutvuda.

Oma tunded on miski, millega meil tuleb iga päev silmitsi seista. Hea, kui meil on olemas tööriistad, et nendega toime tulla nii, et me endale, oma kehale ega kellelegi teisele liiga ei tee. Tunnete allasurumine ja silma alt ära peitmine on tõesti kõige lihtsam ja mugavam meetod. Võib-olla on aga meie jaoks veel mõni muu võimalus, mis tasub katsetamist.

~Nele

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar