teisipäev, 11. november 2014

Võlukepp, et muuta kõike

Kirjutasin siin enda armastamisest ja tingimusteta vastuvõtmisest. Minu jaoks on see väga oluline teema, kuna enda armastama õppimine on aidanud mul luua enda ellu need muutused, mida olen soovinud, ning aidanud olla oma terviklikus olemises - terve, rahulik ja õnnelik. Võib-olla puudutab see teema Sindki ja Sa mõtlesid, et võiksid endale rohkem tähelepanu pöörata ja armastust anda. Tavaliselt kipub see olema midagi, mille peale me üldse ei tule. Me kõik tahaksime ju olla armastavad ja hoolivad ning hoida hellalt neid inimesi, kes meile kallid on. Aga kes siis meid hoiab? Kas ümbritsevad inimesed suudavad tõepoolest pakkuda meile nii palju ühegi tingimuseta armastust, hellust ja tähelepanu, nagu me päriselt vajame?  

Mulle tundub, et küsimuseni "Kas ma armastan ennast?" või "Kas ma meeldin endale sellisena, nagu ma praegu olen?" jõuavad inimesed alles siis, kui nad on keerulises seisus - kas raskelt haiged või lihtsalt omadega väga puntras. Kui kõik on hästi, enam-vähem hästi või talutav, siis sellist küsimust tavaliselt ei tekigi. Või kui tekib, siis on võimalik see lihtsalt kõrvale panna, kuna tegemist on üsna ebamugava ja valusa küsimusega. Ka mina jõudsin selle küsimuseni siis, kui olin omadega korralikult puntras. Kuna see oli minu jaoks väga valus küsimus, sain aru, et see on täpselt see, millega tegeleda tuleks. Lugesin kuskilt, et hea oleks endale öelda, et ma armastan ennast täpselt sellisena, nagu olen, ja eriti hea oleks seda teha peegli ees. Proovisin paar korda ja see oli väga raske, see tundus peaaegu võimatu ja muidugi ei uskunud ma sõnagi, mida ütlesin. Kui Sa oled proovinud endale peeglist otsa vaadata ja öelda, et armastad ennast täpselt sellisena, nagu praegu oled, siis ehk mõistad, mida pean silmas selle all, et see on raske. Või kui Sa ei ole veel proovinud, siis saad seda nüüd teha ja vaadata, mis tunded Sinus tekivad. Kuna minu jaoks tundus see esialgu ületamatult raske, otsustasin, et ma võin teha kõike muud, aga mitte seda. Ja nii ma siis tegingi kõike muud, mida oskasin, aga mitte seda. Muidugi aga kõik muu ei toiminud ja asjad läksid minu jaoks veel hullemaks. Siis ma hakkasin ikkagi vaikselt enda armastamisega tegelema ja ka kõik muu, mis ma tegin, hakkas toimima. Seega, algus võib olla keeruline. Kui Sa aga siiski tunned, et enda armastamine ja vastuvõtmine on midagi, mida Sulle on vaja, siis lisan siia lühikese kokkuvõtte enda kogemusest - mis on minu elus muutunud. Võid seda võtta kui väikest motivatsioonipaketti - tasub küll.

Ma ei olnud kunagi arvanud, et mul võiks olla enda kohta selliseid uskumusi, et ma ei ole mõningaid väga häid asju väärt, mida soovin elus kogeda. Kui mu sees hakkas vaikselt kasvama tunne, et ma olen täiesti okei sellisena, nagu olen, ja ma hakkasin tasapisi tundma armastust enda vastu, siis sellega kaasnes väga tugev tunne, et ma olen tõepoolest väärt kõike seda head, mida oma ellu soovin. Muidugi ma olen väärt! Ma olen imeline just sellisena ja kõiki neid imesid väga väga väärt. See tunne oli hoopis midagi teistsugust, kui olin tundnud varem. Varem olin lihtsalt soovinud, et mu elus võiks olla selline suhe või töö või nii palju raha või midagi muud toredat. Võrreldes nüüd neid kahte tunnet, et ma lihtsalt soovin või ma tõesti tunnen kogu oma olemusega, et just seda imelist kogemust ma olengi väärt, saan aru, et varem ma tegelikult ei tundnud, et olen väärt. Kas on midagi, mida Sina praegu oma ellu väga soovid? Võib-olla see on natuke uskumatugi või tunduks ime, kui see juhtub. Kas Sa tunned praegu kogu oma olemusega, kogu oma südamega, et jaa, ma olen seda imet täielikult väärt, just sellisena, nagu ma praegu olen? Ennast armastama hakates tekib justnagu vastuvõtmisseisund - me oleme päriselt valmis vastu võtma neid imelisi kogemusi, mida oma ellu soovime. Tekib tunne, et ma olen tõeliselt väärt seda kogema ja need kogemused hakkavadki väga lihtsat ja loomulikku rada pidi meieni jõudma ilma igasuguse pingutuseta.

Teine oluline asi, mille puhul enda armastamine teeb imet, on suhted. Kui ma armastan ennast ja luban endal olla kõigi oma veidruste, hirmude, tunnetega ja kõigega, mida ma veel ei oska või ei ole, siis automaatselt luban ma ka kõigil teistel inimestel enda ümber olla sellised, nagu nad on. Ma ei ole enam nii kriitiline ja hukkamõistev. Juba ainuüksi see teeb suhted rahulikumaks ja rõõmsamaks. Mina, nagu ilmselt Sinagi, olen alati tahtnud olla teiste vastu armastav, neid toetada ja hoida. Vahel on see olnud tõeline pingutus, kui inimene ei vasta minu ootustele. Praegu ma kogen midagi sellist, et kui ma annan endale armastust, siis samal ajal voolab seda kõigi teiste ümbritsevate inimeste peale minu südamest vabalt ilma ühegi pingutuseta. Ja seda armastust on lõputult. See on tõesti imeline tunne. Ma ei pea Sinuga nõustuma, ma võin olla isegi päris vihane Su peale, Sa tegid mulle väga haiget, aga ometi voolab mu südamest Sinu peale ka armastust.

Mul on olnud oma elus väga palju hirme - suuri, väikseid, paanilisi, igasuguseid. Ma olen proovinud erinevaid meetodeid, et hirmudega toime tulla, aga midagi, mis toimiks nii hästi, kui lihtsalt enda armastamine ja lubamine endal olla, ma ei tea. Kui ma tõesti ennast armastan, kaob ära väga palju hirme, näiteks see, mida teised minust arvavad või mis siis juhtub, kui ma ebaõnnestun. Mulle tundub, et need ongi kaks põhilist hirmu, mis meid tagasi hoiavad. Kui ma ennast armastan, siis võin julgelt ka täiesti läbi kukkuda või mingitele inimestele mitte meeldida, kummaline tunduda. Minu sees on lihtsalt nii palju armastust, mis mind hoiab ja ma tunnen, et ma olen ikkagi üsna imeline, kuigi ma ei saanud võib olla mõne olukorraga absoluutselt hakkama. See ei tähenda, et ennast armastades mul ei ole enam ühtegi hirmu. Hirmud võivad ikka olla, aga palju lihtsam on nendega toime tulla, kui ma ennast toetan ja luban endal hirmu tunda.

Kui ma ennast armastan, siis on mu tervis palju parem, sest sisemisi ebakõlasid ja pingeid on vähem. Pole enam sellist kritiseerimist, hukkamõistu ja süütundeid. Lisaks võivad täiesti loomulikult ja pingutuseta tekkida mõned head harjumused, mida oled muidu püüdnud edutult rakendada. Näiteks enda puhul märkasin, et minu toitumine hakkas justnagu iseenesest muutuma tervislikumaks ja mitmekesisemaks, kuigi olin juba ammu mõelnud, et võiks, aga polnud suutnud seda ellu viia. Samuti on minu jaoks lihtsam pakkuda oma kehale regulaarselt liigutamisvõimalust, ilma et ma peaksin sundima ennast järjekindlusele trenni teha. Need on muutused, mis sünnivad iseenesest, sellest, et hoolin endast.

Tegelikult võiksin veel jätkata, aga võib-olla Sa ei jõua pikemalt lugeda. Tahan veel öelda kahte asja. Esiteks, võib-olla ei olegi vaja nii palju vaeva näha, et parandada oma suhteid, tervist, rahulolu tööga, rahalist seisu või mida iganes, millega Sa hetkel rahul ei ole või pingutada, et tuua oma ellu seda, mida seal näha soovid. Võib-olla piisab lihtsalt sellest, et lubada endal täielikult olla, anda endale armastust ja seeläbi lubada kõigel muul iseenesest, loomulikult oma ellu voolata. Teiseks, ehk ei ole ka vaja oodata keerulisemat seisu või suuremat pundart, kui on praegu. Võib-olla võib alustada kohe.

Kas enda armastamine on tõesti võlukepp, mille abil saab muuta kõike? Minu jaoks on see seda olnud. Kas ka Sinu jaoks? Aga proovi järgi ja ütle siis!

~Nele

4 kommentaari:

  1. Teoorias oleme kõige tugevad... praktika on sootuks midagi muud. Ma võin neid sõnu endale peegli ees korrata (olen seda teinud kunagi ammu), ja isegi veidi uskumagi jääda, kuid... siis selgub ikkagi, et kõigi teiste arvates pole ma jätkuvalt väärt ei seda teist ega kolmandat. Mul pole jätkuvalt seda, mida ma kõige enam soovin. Kuidas ma peaksin siis säilitama, et olen väärtuslik, kui reaalne elu peegeldab mulle juba aastaid midagi muud. Pigem kinnitab see ju vastupidist, mul on n.ö. "mingi viga", miks ma siia maailma jätkuvalt ei sobitud. Võib-olla on see "viga", just selles "iseenda armastamises", kuid seda nõiaringi mina murda ei oska. Ma parem annan lõplikult alla, mina ei ole see, kelle raskusele järgneb edulugu...alati ei järgne... kuid sellest ei räägita!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Armas anonüümne:),
      tahaksin Sind ümber veenda selles osas, et igale raskusele võib siiski järgneda edulugu, aga tean, et see, mis tõestab, on enda kogemus. Sinu kogemus on praegu selline, et oled enda armastamist proovinud, aga see pole aidanud. Minu kogemus on olnud selline, et enda armastama õppimine on töö, enamjaolt väga raske töö, mis võtab aega, nõuab järjekindlust ja tähendab suurest portsust valust, vihast, enesehaletsusest ja alaväärsustundest läbiminemist.

      Mul on olnud sellega mõnikord väga valus leppida, aga nii see on: elu ja teised inimesed peegeldavad mulle vastu ikkagi ainult seda, mida mina usun, et olen väärt. Kui see peegeldus mulle ei meeldi, siis see on märk, et mingi osa minust ei usu, et ma olen väärt rohkemat.

      Sa sobid siia maailma küll ja oled vägagi väärt kõike, millest unistad, aga kui Sa ise seda oma südames ei näe, siis ei saa seda näha ka inimesed sinu ümber. Igal juhul soovin Sulle lootust ja jõudu edasi minna, sest kui Sa lootusest loobud, siis on tõesti raske midagi muuta. Kui Sa tunned, et vajad abi nõiaringi murdmisel, siis võid mulle meilile kirjutada.

      Kustuta
  2. Tere uuesti!

    See nn. "ports", millest sa oma tagasides räägid on mul vist tõesti üsnagi suur.
    Kõhklen ja kahtlen pidevalt enda väärtuses... töises plaanis vähem, sest kui mul on edukas haridustee, siis ma ei saa ju päris loll olla! Isiklikus elus on aga pilt sootuks teine, sest seal ei anna sulle keegi sinu "väärtuslikkuse" kinnituseks diplomit pihku!
    Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ma olen tõepoolest midagi väärt - meie ühiskonnas kahjuks tunnustust, kiitust ega komplimenti (mis selle tunde tekimist abistaks), just paraku just eriti tihti ei kuule. Isegi, kui kuuleksin poleks sellestki kasu, sest siis kahtleksin nende sõnade siiruses (loe: äkki öeldi vaid viisakusest?). Lootus pole minust kunagi lõplikult kadunud (kui siis vaid ajutised perioodid, kuid masendus peale tuleb), , sest kahjuks/õnneks on mul sünnipäraselt kaasa antud tavapärasest suurem tahtejõud. Loen nüüd su blogipostitusi edasi, sest tunnen neid kohati ennast ära ja võib-olla leian su kirjaridadest endale niidotsad, kuidas edasi minna:) Väga hästi seletad ning kirjutad, kuigi vahel tunduvad su edulood mulle pigem helesinise unistusena... n.ö. see juhtus sinuga, aga minuga n.ö. never-ever. Samas, ega ma nüüd siis nii masendunud ka ei ole:) Kõike head!

    VastaKustuta
  3. Jah, saan täiesti aru, et minu lugu võib tunduda helesinise ja kättesaamatu unistusena. Lugesin ise kunagi hädas olles teiste edukogemuste kohta ja kahtlesin, kas on võimalik, et selline ime minuga kunagi juhtub. Mis mind aitas oli justnimelt tahtejõud ja meelekindlus - ma teen selle ära. Kui keegi kusagil on nii teinud ja see on õnnestunud, siis õnnestub minul ka. Ja ma katsetasin väga palju erinevaid meetodeid enne, kui sõelusin välja selle, mis mind tõeliselt aitas. Sellest "portsust" vabanemine on protsess, aga kui Sa oled juba teel ja küsid, siis Sind juhitakse tasapisi edasi. Nii et kui Sinule on kaasa antud tugev tahtejõud, siis see on kingitus.

    Nii see ongi - väljastpoolt ei tule tunnustust kunagi piisavalt ja kui tulebki, siis oleks ikka rohkem vaja. Sellepärast ongi ainuvõimalik viis ennast püsivalt väärtuslikuna tunda, hakata seda väärtusetunnet ise iseenda sisse looma. Ainult Sinul endal on see jõud ja vabadus pidada ennast väärtuslikuks ja anda endale armastust, ükskõik, mida teised väljastpoolt arvavad. Keegi teine seda teha ei saagi.

    Soovin Sulle südamest edu Sinu teel!

    VastaKustuta