teisipäev, 30. detsember 2014

Kas ma võin ennast armastada, kui ma ei ole täiuslik?

Kuidas see küsimus Sulle tundub? Kui ma selle niimoodi kirja panen või välja ütlen, siis see tundub mulle natuke jabur. Jaa, muidugi ma võin ennast armastada, kui ma ei ole täiuslik! Kes meist siis ikka täiuslik on? Tõesti kummaline küsimus. Aga ometi olen mina pikki aastaid seda küsimust enda sees kandnud ja see on mind kõvasti rõhunud. Kuidas ma saan ennast armastada, kui on veel nii palju asju, mida ma ei oska, kui ma ei ole üldse selline, nagu ma tahaks olla, kui mu elus ei ole seda, mida ma siin näha tahan, kuidas ma siis võin ennast armastada?

Kuidas on Sinuga? Kas Sa lubad endal ennast armastada, kui Sa ei ole täiuslik? Ei ole täiuslik tähendab seda, et Sa ei saa alati hakkama; ei meeldi kõigile inimestele; teed vahel asju, mida kahetsed; teed mõnikord teistele haiget; ei ole selline, nagu tahaksid olla; ei näe välja selline, nagu tahaksid näha; ei ole kõiges edukas. Kas Sa lubad endal ennast armastada, kui Sa oled selline?

Mina olen küll enamiku oma eluajast arvanud, et mina pean olema kõiges täiuslik. Kõiges, mida ma ütlen, teen või olen. Kõik peab olema väga hästi tehtud ja teistele meeldima. Praegu seda kirjutades tundub see väga võõras, aga kui selline uskumus on alateadvusesse istutatud, siis võib see Sind juhtida niimoodi, et Sa ei sea seda korrakski kahtluse alla. Näiteks pidid mul kooliajal olema kindlasti kõik hinded viied. Ma ei mõelnud kordagi, miks. Tundus loomulik, et see peab niimoodi olema. Mina ise pidin kõigis olukordades suurepäraselt hakkama saama ja kui ei saanud, siis piinlesin süü- ja häbitunnetes. Mida juhtus väga sageli, sest kui tihti me ikka saame kõigis olukordades ideaalsete kriteeriumide järgi suurepäraselt hakkama? Perfektsionisti elu on karm - piitsa saab kogu aeg, aga präänikut haruharva. Selline elu võib kesta päris pikalt, aga õnneks mitte lõputult. Üks hetk sõidab see veel-veel-veel-paremini-ikka-pole-piisavalt-hästi vanker paratamatult kraavi. Minu vankergi sõitis kraavi ja tegelikult veel mõnda aega mööda erinevaid kraavipõhju, enne kui ma aru sain. Miks mul on vaja olla täiuslik? Kelle jaoks täiuslik? Kelle armastust ma üritan ära teenida? Kui ma pole kõigi oma ponnistustega seda siiamaani veel ära teeninud, siis kas on võimalik, et see tuleb veel enam pingutades? Ja siis arglik küsimus: äkki piisab sellest, kui ma olen lihtsalt selline, nagu ma olen? Äkki ma ikkagi saan kuidagi ennast sellisena armastada?

Ühel hetkel olin kogu sellest võidusõidust ja pingutusest nii väsinud, et ma lihtsalt tõesti enam ei jõudnud. Mulle tundus, et teised nõuavad minult nii hirmus palju - nii palju tuleb teha ja hästi teha. Millised teised, ma isegi ei mõelnud, tundus lihtsalt, et teised nõuavad. Ma sain aru, et pingutan nii tohutult palju sellepärast, et olla teiste poolt vastu võetud ja tunnustatud. Ja ometi, kui keegi mind kiitis, tundsin uhkusetundega koos tühjust - tegelikult ma ju ei vajanud seda kiitust, tegelikult ma tahtsin olla lihtsalt vastu võetud täpselt sellisena, nagu ma olen. Kui ma ka ei ole teinud mitte midagi, mis kiitust väärib. Olla lihtsalt vastu võetud ja armastatud. Ja siis ma otsustasingi võtta palju vabamalt, üldse mitte nii palju pingutada, võtta kõik veel allesjäänud maskid maha, mida vahepeal on tore ette panna, ja lihtsalt olla mina. Kõige sellega, mis ma sellel hetkel olin. Ma tahtsin näha, mis siis saab, kas mind võetakse vastu või mitte. Juhtus midagi naljakat. Ma nägin, et kõik inimesed võtavad mind vastu täpselt sellisena, nagu ma olen, ja hoiavad mind. Ma sain aru, et teised ei oota minult pooltki sellest, mida mina arvan, et nad ootavad ja mida mulle tundub, et tuleb teha, teenimaks ära nende armastust. Mitte keegi teine peale minu ei nõua, et ma olen täiuslik ja saan alati hakkama. Milline vabastav äratundmine see oli.

Sellega ma veel ei piirdunud, sest olin lugenud, kui hea tunne on tunda armastust enda vastu. Mitte lihtsalt, et ma luban endal olla ebatäiuslik, vaid et ma tunnen sellisena enda vastu ka armastust. Otsustasin, et maksku mis maksab, ma kavatsen selles elus kogeda armastust enda vastu. Praegu tunnen, et olen ennast kogu oma ebatäiuslikkuses vastu võtnud ja see ei tundugi enam ebatäiuslik, vaid täitsa omamoodi täiuslik ja ilus. Täpselt selline ma olen ja armastan ennast. See on ilus ja soe tunne. See on selline tunne, et ma tõesti ei pea midagi kartma, kui see tunne on südames. Ma olen täielikult kaitstud, mis iganes juhtub. Minu armastus on kogu aeg minuga, ma olen hoitud ja vastuvõetud. Ma ei vaja kellegi armastust. Mul on hea tunne, kui mind armastatakse, aga ma ei vaja seda, et kogeda armastust, ma ei sõltu sellest, et tunda ennast armastatuna. See on selline tunne, et ma soovin, et kõik inimesed võiksid seda kogeda - nii palju muresid ja hirme langeks sellest ära.

Kas ma võin ennast armastada, kui ma ei ole täiuslik? Jah, muidugi võin! Ennast armastada ju saabki ainult kas kohe praegu, täpselt sellisena, nagu ma olen, täiesti ebatäiuslikuna, või üldse mitte. Aasta hakkab lõppema, uus on ukse taga ootel. Päev läheb päeva järel, elu läheb vaikselt mööda. Ilus elu, rõõmus elu, vahepeal kurb ja raske elu. Kui hea oleks elada seda elu, kui saaks hingata rahulikult iseendana - ma olen täiesti piisav just praegu, just sellisena, ma olen väga imeline, ainulaadne ja maailmal on mind vaja just sellisena. Kui saaks hingata rahulikult ja kanda südames armastust enda vastu - kõige imelisema olendi vastu maailmas, kelle kaudu Sina saad luua seda, mida Sina oled siia looma tulnud. Kui palju jõudu tuleb juurde Sinu loomisesse, kui palju rahulikku olemist Sinu hinge, kui enam ei pea pingutama, ei pea kellelegi meeldima, ei pea kõike hästi ja õigesti tegema, võib lihtsalt korraks puhata ja olla armastatud.

~Nele

2 kommentaari:

  1. Nele, ikka ja jälle tahan sind tänada, et sa kirjutad. Sest ikka ja jälle aitab see mul endal oma tähelepanu vajalikele asjadele suunata. Rahule, tingimusteta aktsepteerimisele, oma vajadustele... Aitäh sulle!

    VastaKustuta