kolmapäev, 17. detsember 2014

Rahu on valik

Ükskõik, mis toimub minu elus praegu või toimus minevikus, oli see kurb või rõõmus, kui ma ka olen praegu mures, hirmul, pinges või hoopis ülevoolavalt rõõmus ja elevil, aga ma tahaksin lihtsalt rahu, siis ma saan valida rahu. Kohe praegu. See on tohutu vabadus, mis meile on antud - valida rahu. Valida rahu enda sees ja seista oma rahus kindlalt nagu kalju, ükskõik, mis toimub väljas. Nukker on see, et me valime rahu nii harva ja võib-olla üldse ei teagi, et on võimalus valida.

Mulle tundub, et kõik inimesed tahaksid lihtsalt rahulikult ja rõõmsalt elada oma elu, teha oma tegemisi ja kulgeda oma rajal. Seda me ju teemegi - elame ja kulgeme - aga mitte kuigi rahulikult ja rõõmsalt. Igasuguseid asju juhtub, mis löövad rööpast välja, pole meie plaanides kirjas, mida ei saa ette näha või ära hoida. Ja isegi kui selliseid asju parasjagu ei juhtu ja kõik on justkui tavaline, siis ka selles tavalises võib olla nii palju muret, pinget ja hirmu. Muretseda võib ju küll kõige pärast - selle pärast, mis on olnud, mis on praegu ja mis tulevikus ootamas. Muretseda võib iga oma sammu pärast või kõigi teiste pärast enda ümber. Mulle tundub, et põhipõhjus, miks me ei vali rahu, on tunne, et ikkagi oleks vaja natuke veel muretseda, planeerida, analüüsida ja läbi mõelda, kõike. Nii igaks juhuks, et kõik läheks hästi, meil endal ja lähedastel ka.

Kuidas ikkagi valida selle kõige keskel rahu ja kas tõesti piisab ainult valimisest? Kus see rahu siis asub, mida valida? Võib-olla on küsimus rohkem selles, kus rahu ei asu. Rahu ei asu meie peas - mõtlemises, analüüsimises, planeerimises, hinnangute andmises, ootustes - ühesõnaga kõiges selles, mida me oma peaga teeme. Kui ma vaatan ennast ja inimesi enda ümber, siis tundub, et väga suure, praktiliselt kogu oma aja, veedame me peas. Keha elab nagu mingit oma elu - keha töötab, sööb, räägib, kõnnib, sõidab autoga, tegutseb - ja pea elab samal ajal täiesti oma elu. Pea rehkendab ja mõtleb kogu aeg, lõputult, loob pilte ja kujutlusi, mängib läbi minevikusündmusi ja tulevikustsenaariume. Võta vahepeal hetk ja vaata, mis Su peas toimub. Kus Sa oma peas oled ja mida parasjagu oma peas teed või kellega dialoogi pead? Kui vahepeal jälgida, mis peas toimub, siis see on täitsa hullumoodi pöörane. Ja samas nii loomulik, et me üldse ei märkagi, et seal käib tohutu elu kujutlustemaailmas.

Kui mina elan peas, aga rahu ei asu peas, siis ilmselgelt ma ei saagi rahu kogeda. Kui ma peaksin panema võrdusmärgi rahu ja millegi vahele, siis ma kirjutaks nii: rahu=mittemõtlemine. Varem ma nii ei arvanud. Varem arvasin, et: rahu=väga hoolikas planeerimine. Selleks, et elada oma elu rahulikult, võtsin iga päev aega, et kõike hoolsalt läbi mõelda, planeerida ning seda, mis juba toimunud, hetkel toimumas või ees ootamas, põhjalikult analüüsida. Selle tagajärjel olid mul küll väga hästi läbimõeldud plaanid ja tipptasemel analüüs, aga mitte kübetki rahu. Praegu katsun leida iga päev võimalikult palju aega, et mitte mõelda. Kõlab naljakalt, et katsun leida selleks eraldi aega, aga kuna mõtlemine on nii automaatne tegevus ja mitte mõtlemine täiesti harjumatu, siis on hea, kui mul on aega, et seda praktiseerida ja juurutada. Kümme aastat tagasi ma poleks uskunud, et kunagi seda ütlen, aga tõesti: mida vähem ma mõtlen, seda ilusam lill on elu ja seda paremini kõik asjad sujuvad.

Kuidas mitte mõelda? Minu kogemuse järgi on olulised kolm sammu. Esiteks, ma julgen mitte mõelda. Tihtipeale tundub, et kui ma mõtlen, siis saan sellega midagi paremaks muuta. Jah, see võib olla õige, kui ma kavandan näiteks konkreetseid samme lahenduse suunal või mõtlen midagi, mis on vaja tõesti ühe korra põhjalikult läbi mõelda. Selliseid asju ja olukordi on ka. Aga rõhk oleks siin sõnapaaril "ühe korra", mitte päevast päeva ja kogu aeg ühes mõtteringis keerutades. Enamik mõtteid on aga sellised, mille ärajätmine ei too mingit kahju, vaid pigem kasu. Nii hea rahulik oleks ju juua tass kohvi või teed, ilma, et peaks samal ajal lakkamatult mõtlema ikka neid samu mõtteid tööst, perest, möödunud päevast või sellest, mida homme tegema pean. Tegelikult on juba siis õnnis rahu, kui ma suudan võtta lonksugi teed ilma samal ajal viit erinevat mõtet mõtlemata. Kas Sina saad juua lonksu teed ilma samal ajal mõtlemata? Mis mõtted Sinu peas keerlevad ühe tassi kohvi joomise ajal? Kas neid on kindlasti vaja just siis mõelda? Kas neid on üldse vaja mõelda? Kas need pole mitte need samad mõtted, mida Sa vähemalt sada korda juba selle päeva jooksul mõelnud oled? Kas need mõtted aitavad Sind praegu mingil viisil või pigem segavad? Niisiis on vaja julgust korraks mitte mõelda või vähemalt ühe korra katsetada, mis juhtub siis, kui ma ei mõtle selle peale enam. Kas midagi läheb hullemaks või paremaks. Teiseks, märgata üldse, et ma midagi mõtlen ja katkestada see mõte. Eriti mõnus on katkestada poole mõtte pealt, sest tihti tundub, et ma mõtlen selle mõtte lõpuni ja siis....ja siis on rong juba läinud, mina üleni peas ja täielikult unustanud, et kuskilt midagi katkestada tahtsin. Kolmandaks, kui mõte on katkestatud, viia tähelepanu mujale, anda meelele mingi muu ülesanne, millega tegeleda. Näiteks viia tähelepanu korraks oma hingamisele, panna käsi kõhule ja tajuda, kuidas kõht liigub hingamiserütmis. Või viia tähelepanu konkreetsele kehaosale, tajule - tunnetada, kuidas sõrmed on tassi ümber, jalatallad vastu põrandat, kuidas käed hoiavad rooli või midagi muud, mis sellel hetkel minu kehaga toimub. 

Ja ongi kõik. Julgeda mitte mõelda, katkestada mõte ja viia tähelepanu mujale. Kolm väikest sammu rahuni. Halb uudis on see, et sellest ei piisa, kui Sa valid ühe korra rahu. Rahu on valik igal hetkel uuesti ja uuesti. Kui ma suudan ühel hetkel valida rahu, siis järgmisel tuleb mul uuesti valida - kas vaikus või mõtlemine. Halb uudis on ka see, et alguses on päris keeruline neid kolme sammu astuda. Meel on nii hüplik ja taltsutamata, et tahab täiesti omasoodu kapata. Alguses on keeruline märgata, et ma üldse mõtlen, veel keerulisem mõtet katkestada ja tähelepanu kas või viieks sekundiks millelegi muule viia. Hea uudis on aga see, et oma rahumusklit saab treenida. Mida tihedamini Sa astud need kolm sammu, seda suuremaks kasvab Sinu rahumuskel ja seda enam rahulikku olemist Sa koged iga päev. Hea uudis on ka jätkuvalt see, et on täiesti Sinu enda otsus, kas Sa valid rahu või mitte. Ja eriti hea uudis on see, et kui Sa treenid oma rahumusklit iga päev ja pühendunult, siis tuleb hetk, mil Sa suudad ka keset kaost oma elus valida rahu ja seista oma rahus nii kindlalt, et see kiirgab inimestesse Sinu ümber. Nii Sa saad mitte ainult ise olla oma vaikses rahus, vaid jagada seda teistelegi. See on väga ilus ja nii vajalik, mida anda. Aitäh Sulle juba ette, kui Sa selleni jõuad või vähemalt proovid!

~Nele

4 kommentaari:

  1. Mina proovin kindlasti! Aitäh :)

    VastaKustuta
  2. Minagi katsun nüüd oma rahumusklit treenida. Aitäh, et Sa selle valiku olemasolu meelde tuletasid!

    VastaKustuta
  3. Tegelikult on see kerge ja aega ei pea olema palju. Vahel piisab 5-10 min mindful meditatsioonist päevas ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh Sulle nii julgustava lisanduse eest! Jaa, mindfulness meditatsiooni praktiseerimine teeb kindlasti lihtsamaks vaikuse toomise meelde.

      Kustuta