kolmapäev, 14. jaanuar 2015

Vabaks saamisest

Millest on veel vaja vabaks saada, et olla täiesti vaba? Tunda, et sees on kõik lahti ja avar ja ma võingi lendu tõusta oma unistuste poole. Et ei ole kammitsetud ja pingulolev tunne, hirm, kinniolek, raskustunne või ebakindlus, vaid ongi täiesti vaba tunne. Kas vaba olek saab olla lihtsalt otsus ja kuidas seda ellu viia?

Mulle tundub, et välises maailmas on väga keeruline täiesti vaba olla, sest mingil moel oleme siiski seotud teiste inimestega. Olgu selleks siis pere, lapsed, elukaaslane või keegi teine, kes seisab meile väga lähedal ja kellega seotud oleme. On vastutus ja kohustused, millest osa saab kõrvale panna, aga mitte kõike. On ka töö ja sellega seotud vastutus ja ülesanded, mis on vaja täita. Aga kui ma ei saa välises maailmas olla täiesti vaba, siis kas oleks võimalik olla vaba enda sees ja läbi selle luua tasapisi vabadust ka väljapoole, enda ümber?

Mis on see, mis paneb Sind tundma, et Sa pole täiesti vaba? Mis on see, mis Sind kinni hoiab? Kui sa ei tunne ennast praegu seesmiselt vabana, siis miks? Mulle tundub, et minu vabadusetaotlused ja -piirangud taanduvad ikkagi kõik egole - sellele väiksele minale, kellele meeldib kangesti ennast kõigiga võrrelda, ükskõik, kas üles- või allapoole; kes tahab arvustada, hinnanguid anda ja hukka mõista; kellele meeldib edupaistes särada, mis siis, et järgmisel hetkel võib ta olla hirmu põrmustatud - võib olla ma ikkagi pole piisav? Kui egol on minu sees palju võimu ja ma ei ole sellest teadlik, siis käibki pidev heitlus ja visklemine: mida ma tahaks olla, mida ma veel ei ole, mida on teised minu kõrval ja kuidas mina nendega suhestun, käib pidev analüüsimine, ning suhtlus teiste inimestega võibki olla ainult võrdlustasandil - mida on nemad ja mida olen mina, kes on rohkem ja kes vähem. See on päris väsitav. Ja kui selline asi peas toimub, siis pole ime, et vabadusetundest ei saa juttugi olla.

Suur takistus vabaduse tundmise teel võib olla hirm. Ühtlasi võib see olla ka imeline võimalus liikuda suurema vabaduse poole. Kui Sul on praegu millegi ees suur hirm, siis mida Sa päriselt kardad? Mis Sind selles kõige enam hirmutaks, kui see juhtub? Kui niimoodi vaatama hakata, võib selguda, et suur osa hirmudest taandub kartusele selle ees, mida teised Sinust arvavad. On ka teistsuguseid hirme, aga päris palju on ikkagi seotud inimestega meie ümber ja nende arvamustega meist. Kui ma elaksin maailmas täiesti üksi ja teeksin seda, siis kas mul oleks hirm? Mida oleks mul siis karta? Hirmu pärast võib tegemata jääda nii palju asju. Naljakas, et teda pole ju päriselt nagu olemaski, ta ei ole käega katsutav, ometi seisab kindlalt nagu müür. Minu kogemus on näidanud, et parim viis hirmuga toime tulla, on minna hirmust läbi. Lihtsalt astuda läbi hirmu. Igakord kui ma lähen oma hirmust läbi, lükkan oma vabadusepiire natuke kaugemale ja olengi natuke vabam. Kõlab lihtsalt, aga tegelikult on vaja suurt julgust ja vaprust, et oma hirmust läbi minna. Hirmust võib läbi minna ka nii, et ma samal ajal värisen hirmust. Ka see on okei. Ja siis lihtsalt vaadata, mis juhtub hirmuga, kui ma sealt läbi astun.

Pitsitatud ja kinnioleku tunnet tekitab ka see, kui ma endaga pidevalt sõitlen, ennast süüdistan või lihtsalt olen rahulolematu sellega, mida teen ja kuidas olen. Kindlasti ei saa ma olla vaba siis, kui ma endale ei meeldi. Kui ka väike osa minust on selline, millega ma ei ole rahul, siis hoiab see mind kinni - midagi on vaja muuta, teisiti teha või olla. See, mis on praegu, ei sobi ja tekitab pinget minu sees. Mida siis teha? Võtta ennast vastu ja lubada endal olla selline, nagu Sa praegu oled, täpselt selline. Seda teha on täiesti ja ainult Sinu enda võimuses. Ennast täielikult, kõigega, vastu võtta ei ole lihtne ja selle võib tegemata jätta, aga siis ei saa ka täielikku kergust ja vabadust enda sees kogeda.

Mis võib veel takistada seesmiselt vaba olemist? Kõik, millest ma olen ennast sõltuvaks teinud või mõelnud ja kõik, millest ma kinni hoian. Need võivad olla vanad oma aja ära elanud rollid, mida harjumusest täidan; suhtlemismustrid; mõni inimene, kelle lähedusest või arvamusest olen ennast sõltuvaks mõelnud või minevikusündmused ja -inimesed, mida endiselt oma mõtetes keerutan. Igakord kui ma kellegi või millegi peale mõtlen, olgu see kas või sekundiks, loon energiasideme enda ja selle inimese või sündmuse vahel ning astun automaatselt ühendusse selle tundega, mida see isik või asi minus tekitab. Ka see võib olla oma vabaduse äraandmine.

Kas vaba olemine saab olla ainult otsus? Vabadus saab alguse otsusest olla vaba, aga ainult sellest ei piisa. Vabaduse nimel on vaja ka tegutseda. Kui ma ei tunne ennast praegu vabana, siis mida oleks mul vaja veel lahti lasta? Ja mida ma saan praegu teha, et sellest lahti lasta? Kui Sa ei ole veel vaba, siis järelikult on midagi, millest Sa tahad rohkem kinni hoida kui vaba olla. Või Su meel tahab millestki kinni hoida, millest Sina tahaksid vaba olla. Kinni hoida ja vaba olla korraga ei saa. Sa pead valima ühe. Kumma Sa valid?

Minu vabaks saamise retsept on praegu selline: Esiteks, minna hirmust läbi. Teiseks, lubada endal olla täpselt selline, nagu ma olen ja anda endale nii palju armastust, kui vähegi suudan. Kolmandaks, mõelda nii vähe, kui võimalik. Mõelda ainult siis, kui tõesti on vaja mõelda ja ülejäänud aja leida mingi muu fookus, mis võimaldab mitte mõelda. Mida vähem ma mõtlen, seda vähem energiat annan egole. Mida vähem energiat ja võimu on egol, seda vähem ma analüüsin, võrdlen, annan hinnanguid ja teen kõike muud toredat oma peas, mis vähendab vabadusetunnet minu sees. Mittemõtlemisest ja kuidas seda teha, on natuke pikemalt kirjas siin. Ja mis kõige tähtsam - vabaks saamine on protsess. Ma ei saa ega peagi seda tegema ühe korraga, aga küll saan ma tasapisi tegutsedes vabadusetunnet enda sees järk-järgult suurendada.

Võib-olla Sa tahad selles retseptis mõnda koostisosa muuta. Minu vabadus on praegu sisemise vaikuse, julguse ja armastuse nägu. Vaata, uuri ja katseta, mis nägu on Sinu vabadus.

~Nele

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar