kolmapäev, 18. veebruar 2015

Sinu panus rahusse maailmas

Seda postitust ajendas mind kirjutama üks hiljuti mulle öeldud lause, mis kõlas umbes nii:"Arvestades rahvusvaheliselt keerulist olukorda, on imekspandav, kui rahulik sa oled." Jutt käis siis Venemaa ja Ukraina vahelisest sõjalisest konfliktist ning sellega seotud ebastabiilsust ning potentsiaalsest ohust. Mulle tundus, et kuulsin selles lauses etteheitvat nooti - kuidas sa saad nii rahulik olla, kui ümberringi toimuvad sellised asjad! Kirjutan sellest nüüd siin, kuna see on nii oluline asi, millele praegu tähelepanu pöörata.

Kuidas ma saan olla rahulik, kui ümberringi toimuvad sellised asjad? Kas ma tohin olla sellises olukorras rahulik? Ma ei saa olla rahulik siis, kui loen või vaatan pidevalt uudiseid sündmustest ja sõjalistest arengutest Ukrainas, rahvusvaheliselt vastu võetud otsustest ja meetmetest, poliitikute ja ekspertide arvamustest seoses toimuvaga ja kõigest muust, mis sellega seondub. Ma ei saa olla rahulik siis, kui täidan oma pea mõtetega seal toimuvast, inimeste kannatustega, enda hirmudega. Ma ei saa olla rahulik, kui muretsen kõige selle pärast. See ei ole halb, kui seda kõike teen, lihtsalt ma ei saa siis olla rahulik. 

Mis aga veelgi olulisem: sellele, millele ma mõtlen, annan energiat ja jõudu juurde. Isegi kui need mõtted on etteheitvad, hukkamõistvad, rahulolematud, kaasaelavad ja -tundvad. Kõik, millele mõtlen, saab minult jõudu ja energiat juurde. Mis praegu toimub, on see, et väga suur hulk inimesi mõtleb Ukraina sündmustele, loeb uudiseid, elab kaasa, muretseb, tunneb hirmu ja tahtmatult annab sellega kõigile neile kannatustele ja hirmudele jõudu juurde. Tekib massiteadvus, mis on tohutu jõuga ja mis selle tohutu jõuga praegu sosistab:"Sõda!". Kõik, millele energiat juurde anda, kasvab. Mida enam inimesi energiat sellesse panevad, seda enam see kasvab. Hirm on metsiku loomisjõuga emotsioon. Nii tekib olukord, kus inimesed tahaksid aidata, olukorda muuta, midagi paremaks teha, kannatajatele kaasa elada, aga tegelikult võimendavad sellele olukorrale keskendudes kõike toimuvat.

Võib-olla Sa ei usu, et see nii on. Aga siis võib asjale läheneda teisest vaatenurgast. Kas Sa saad reaalselt midagi ära teha, et olukorda muuta? Kas on Sinu võimuses midagi otsustada, kuidagi aidata või toetada? Kui saad, siis tee seda. Kui ei saa, siis mida teeb Sinuga nende uudiste vaatamine ja kaasaelamine? Mida Sa tunned? Mis mõtted Sinus tekivad? Kas Sa tahad nii tunda ja neid mõtteid mõelda? Kas sellest on kellelegi mingitki kasu, et Sa nii tunned või mõtled? Mida need tunded ja mõtted Sinu jaoks loovad? Kaasamuretsemine ja -kartmine ei ole abi. Ka kahjutunne ei ole abi. Sellest tõesti ei ole reaalselt kellelegi abi, kui Sa nii tunned, pigem vastupidi - Sinu mureenergia jõuab nende inimesteni, kes mure- ja hirmuenergiat enam juurde küll ei vaja.

Mida siis teha, et aidata? Abi on sellest, kui Sa saadad oma südamest armastust ja head kõigile, kes on selle olukorraga seotud ja neile, kes otsustavad, kes saavad midagi reaalselt muuta või teha. Kui Sinu jaoks on loomulik palvetada või paluda kõrgematelt jõududelt abi, siis seegi aitab. Kui need tegevused tunduvad võõrad, siis abi on ka sellest, kui Sa kujutad ette, et kõik läheb hästi. Ei mõtle mitte kõige tumedamale stsenaariumile, vaid kõige helgemale, mida suudad ette kujutada. Nii annad Sa energiat juurde positiivsetele rahulikele lahendustele, mitte hirmule ja murele. Nii ei anna Sa sellele olukorrale jõudu juurde. Kui tundub võimatu kujutada ette, et kõik laabub rahulikult ja hästi, siis on abi sellestki, kui Sa otsustad mitte mõelda kõige toimuva peale ja ei mõtlegi. Kui Sa teed selle asemel, et vaadata hirmutavaid uudiseid, midagi, mis tekitab Sinus rahuliku ja hea tunde. Vahel võib tunduda ebaõiglane olla rõõmus ja rahulik, kui kuskil keegi kannatab ja valitseb hirm. Aga kui Sina teed midagi sellist, mis loob ilu, rõõmu, armastust ja rahu Sinu sisse ja ümber, siis Sa loodki seda energiat maailma juurde ja see ongi Sinu abipanus. Tundub väike, aga on nii oluline. Miljonid inimesed seda ei tee. Miljonid loovad tahtmatult juurde hirmu, õudust, muret ja pinget. Iga üksik inimene, kes otsustab sellega mitte kaasa minna ja anda oma panuse rahusse, on hindamatu väärtusega selle maailma jaoks. Rahu ei luua rahvusvaheliste rahulepingute ja sätetega. Tõelist püsivat rahu saab luua inimene ikka ja ainult iseenda kaudu. See on nagu laine, mis rahulikust inimesest lähtub ja mis laieneb ümbritsevale. Mida rohkem neid väikseid laineid olema saab, seda enam tekib maailma rahu juurde kõigil tasanditel. See on Sinu otsus, millele Sa jõudu juurde annad ja see ongi lihtsalt üks väga konkreetne otsus. Kui Sa lähed kaasa hirmul massiteadvusega, siis on Sinu panus rahusse enda sees ja maailmas null, isegi kui oma südames soovid ja taotled vastupidist.

Eelnev on kirjutatud küll eelkõige Ukraina kriisi silmas pidades, aga laieneb tegelikult kõigele, mis Sinu elus või maailmas üldse toimub. Kõik, millele mõtled, saab energiat ja jõudu juurde, kasvab. Kui mõtled Sinu jaoks helgetele inimestele ja sündmustele, kasvatad seda oma elus. Kui mõtled vastumeelsust tekitavatele inimestele või sündmustele, siis annad neile jõudu juurde. Ka lihtsalt "mulle ei meeldi" või mõni negatiivne hinnang kellegi/millegi kohta annab sellele jõudu juurde. See toimub nii märkamatult, et tihti ei pane tähelegi - hinnangud, arvamused ja mõtted lähevad millegi suunas lendu. Mõnikord tundub, et kui ma kritiseerin midagi, mis minu silme läbi justkui väärib kriitikat, siis aitan sellega millegi hea loomisele või negatiivse kahandamisele kaasa. Tegelikult on efektiivsem üldse mitte sellele mõelda ja pöörata fookus otsustavalt tõesti selle loomisele, mis Sinu meelest on loomist väärt ja vajav.

Kui see lugu Sind puudutas ja tundus kas või natukenegi usutav, siis, palun, hoia enda sisemine ruum võimalikult puhtana. See ei ole oluline mitte ainult Sinu enda jaoks, vaid ka nende jaoks, kes on eemal ja vajavad seda rahu, rõõmu ja helgust, mida Sina oma olemisega juurde lood ja nende suunas läkitad.

~Nele

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar