kolmapäev, 4. märts 2015

Äkki kõik ongi õigesti?

Kas Sulle tuleb tuttav ette tunne, et Su elus on midagi valesti või puudu? Et midagi justkui nagu ei klapi, kõik asjad ei suju nii, nagu peaks. On asju, mida Sa tahaksid kogeda, aga veel ei ole kogenud. On asju, mis oleks Sinu arust pidanud juba ammu toimuma, aga pole ikka veel juhtunud. See on selline tunne, et seisad keset oma elu ja imestad, miks asjad ei toimi. Mis on valesti tehtud?

Vahel juhtub, et minagi upun sellesse tundesse. Justnimelt upun, sest sellel hetkel ei olegi muud, kui ainult tunne, et midagi on siin mäda ja midagi oleks vaja muuta. Kui ma seisan keset kõike seda ja vaatan neid asju, mis minu arust peaks teisiti olema, siis mõnikord tabab mind ootamatult, nagu puuga pähe, küsimus: aga mis siis, kui kõik on täpselt nii, nagu peab? See ei tähenda, et asjad ei võiks muutuda, paremaks minna, soovitud kogemused minuni jõuda, lihtsalt äkki praegusel hetkel ongi kõik nii, nagu praegusel hetkel olema peab. Vaata korraks oma elu ja küsi endalt: mis siis, kui kõik on täpselt nii, nagu peab? Mis tunde see küsimus Sinus tekitab? Mina tunnen seda küsides suurt vabanemist - huhh, ma ei olegi midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Mis paneb mind omakorda mõtlema, kas ongi üldse võimalik elu valesti elada? Ja kas mina üldse elan elu või elab elu mind? Üha enam tundub mulle, et mina olen lihtsalt Elu väljendusvorm ja Elu poolt elatud. Jaa, ma saan luua paljuski oma elu ise, tehes valikuid ja kutsudes oma ellu seda, mida siia soovin. Aga isegi kui Sa ei usu, et on olemas mõni kõrgem jõud, mis meid suunab ja juhib, siis kas see ei tundu ka lihtsalt puhtmõistuse seisukohalt uskumatu, et selles universumis või ka lihtsalt sellel Maal, kus on nii palju teisi inimesi, olukordi, võimalusi, seoseid ja sõltumisi, saan mina ainuisikuliselt luua oma elu, nii et kogu vastutus on vaid minul?

Võib-olla Sa nõustud minuga, et kõik võib ollagi Sinu elus praegu nii, nagu olema peab, juhul kui seal on asjad hästi või enam-vähem hästi. Kui aga Su elus on hetkel keeruline aeg, koged midagi valusat või vastumeelset, oled suures kurbuses, hirmul või mingil muul moel õnnetu ja rahulolematu, siis on ilmselt raske selle tõdemusega nõustuda, et asjad peaksidki nii olema. See võib tekitada tõeliselt lootusetu tunde. Aga oled Sa sellisel juhul valmis kaaluma võimalust, et see kõik, mida praegu läbi teed, on millekski vajalik? Isegi kui Sul pole õrna aimugi, milleks. Milleks, selgubki tavaliselt hiljem. Mul on olnud oma elus päris pikalt valusaid perioode, kus seisan abituna kõige selle keskel, mis on minu elu ja küsin, miks mul on vaja seda kõike praegu läbi teha? Miks mul on vaja nii palju kannatada? Pikalt kannatuse sees olek viis mind aga äratundmiseni, et kannatamine on alati valik. Ma võin kogeda mida iganes, ükskõik kui valus see on või mis tundeid minus tekitab, aga see ei tähenda, et ma pean kannatama. Ma kogen seda, see on tõesti nii, aga kas ka kannatama hakkan, see on valik. Vaadates praegu tagasi sellele ajale, saan ma täpselt aru, miks see kõik vajalik oli. Ja ma olen tõesti südamest tänulik, et see nii on olnud. Läbi nende raskete kogemuste on mul olnud võimalik õppida nii palju ning olla siin, kus praegu olen. Kui Sinu elus ei ole hetkel kõik rõõmus ja lilleline, siis palun vähemalt kaalu võimalust, et see kõik on millekski vajalik ja Sul on vaja veel õppida ja oodata enne kui selgub, milleks. Milleks, selgub alati. Aga tavaliselt palju hiljem, kui me arvame.

Praegu ma mõtlen nii, et elu ongi ju õppimine ja areng. Kui ei ole väljakutset, oma mugavus-, teadmis- või oskustepiirist väljumist, siis ei ole ka arengut. Ma võin tiksuda oma elu lõpuni, lihtsalt niisama, kuhugi arenemata...aga mis see siis ikkagi oli ja kas ma olin õnnelik? Või oleks mul olnud vaja veel midagi ära õppida, omal nahal selgeks kogeda, et teada, kuidas olla ja elada õnnelikult? Kas saaks suhtuda nii, et ma võtan vastu kõik, mis Elu mulle annab, ja väljendun nii, nagu ta minu kaudu ennast väljendada soovib? See ei tähenda, et ma ei muuda midagi, ei püüa paremini või teisiti teha. Ikka püüan ju. Õpin ja proovin uuesti. Aga ma ei pea sel juhul kandma endaga kogu aeg kaasas koormat, et olen midagi valesti teinud, tegemata jätnud või sellist tunnet, et kogu aeg on midagi mu elus puudu, mis seal olema peaks. Siin on tühi koht, seal on tühi koht, seda pole mul ju veel ammugi ja teistel on. Tuleb see tuttav ette? Nii on päris kurnav ja kurb elada, kui kogu aeg on midagi justkui puudu.

Niisiis, kui Sa satud vastumeelsesse või keerulisse olukorda, oled millegagi oma elus rahulolematu, saad tagataskust välja võtta kaks küsimust. Mis siis, kui kõik on praegu täpselt nii, nagu peab? Mida on mul siit õppida? Mõnikord on vaja kümme või isegi sada korda ühte asja õppida, et see tõesti kogemuslikult ja praktiliselt selgeks saada ning oma elus rakendama hakata. Aga kui see lõpuks õnnestub, siis on see õppimine lõplikult õpitud. Ees ootavad muidugi kohe järgmised, aga on Sinu valik, kas Sa annad neile kannatuse tähenduse ja valid ohvrirolli või muudad need enda jaoks väljakutseks ja tõeliselt suureks edasiliikumise ja arenemise võimaluseks.

~Nele

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar