teisipäev, 8. september 2015

Sisemise lapse tervendamine

Iga inimese sees elab väike laps. See oled sina lapsena. Ka siis, kui oled juba täiskasvanuks saanud, elab ikkagi sinu sees väike sisemine laps. Selle lapse enesetundest sõltub, kuidas sina tunned ja käitud täiskasvanuna oma elus. Kui sinu sisemine laps tunneb ebakindlust ja hirmu, siis oled ka sina hirmul ja ebakindel. Kui su sisemine laps on kurb ja tal on valus, oled ka sina kurb ja koged valu. Kui sisemine laps on vihane ja ärritunud, oled sina vihane. Ainult siis, kui sinu sisemine laps on hoitud, rõõmus, terve ja tunneb ennast armastatuna, saad ka sina täiskasvanuna kogeda oma peamise seisundina rõõmu, rahu ja armastuses olekut. Kui sa mingil põhjusel praegu sellist olekut ei koge, aga tahaksid, siis on vajalik astuda ühendusse oma sisemise lapsega ning pakkuda talle seda, mida ta vajab, et ennast hästi, turvaliselt ja armastatuna tunda.

Mida siis sisemine laps vajab? Eks ikka seda, mida vajab iga laps. Eelkõige vajab iga laps tunnet, et ta on armastatud, oodatud ja vastuvõetud täpselt sellisena, nagu ta on, igas olukorras. Vaata korraks tagasi oma lapsepõlvele: kas sina tundsid lapsena, et olid täielikult vastuvõetud ja armastatud igas olukorras täpselt sellisena, nagu sa olid? Väga vähesed lapsed on saanud sellise armastuse ruumi sees kasvada. Iga vanem armastab oma last ja annab seda tunnet lapsele edasi nii hästi, kui parasjagu oskab ja suudab. Tihtipeale lapsele aga sellest ei piisa. Lapsel on vaja kuulda, et teda armastatakse ja tunda seda igal hetkel. Kui sa mingil põhjusel pole seda hoidvat armastuse ruumi lapsepõlves enda ümber piisaval määral kogenud, ja enamik meist kahjuks ei ole, siis on sinu sisemine laps haiget saanud. Siis võib olla sinu sisemine laps hirmul, kurb, ärritunud, tunda ennast väärtusetuna või mingil muul moel kehvasti. Siis tunned ka sina täiskasvanuna ennast samamoodi, nagu tunneb sisemine laps ennast sinu sees. Haiget saanud last ning sellest tulenevat ebakindlust ja sisemist tühjust võib varjata välise edukuse, saavututuste, enesekindla hoiaku ja muu taha, aga võib ka otsustada oma last tervendada, et ise rõõmus, terviklik ja terve olla.

Kui sa teadvustad, et sinu sees on haiget saanud väike laps, siis esimeseks reaktsiooniks on tihtipeale oma vanemate süüdistamine - miks nad siis ometi ei hoidnud mind nii, et mul oleks väikese lapsena kogu aeg turvaline ja hea olla ja oleksin ennast igal hetkel armastatuna tundnud? Nende mõtetega kaasa minek viib sind ohvrirolli, kus sinu osaks jääbki ainult kannatamine ja süüdistamine. Teine võimalus on leppida sellega, et sinu vanemad andsid endast oma selle hetke parima ning võtta vastutus sisemise lapse eest üle. Mida iganes sa lapsena kogesid ja kuidas käitusid sinu vanemad, nüüd kui sa oled täiskasvanu, vastutad sina ise oma sisemise lapse heaolu ja enesetunde eest. Sina ise saad talle pakkuda kõike seda, millest ta lapsena ilma jäi, sõltumata sellest, millistes suhetes oled hetkel oma vanematega. Kui asud oma sisemist last tervendama, võib see tervendada ka neid suhtlemismustreid, olukordi ja tundeid, mis on hetkel sinu ja su vanemate vahel.

Kuidas tervendada oma sisemist last? Selleks on mitmeid erinevaid võimalusi ning läheneda võib loovalt, oma sisetunde põhjal. Kui sa aga alles alustad, siis on üks võimalus alustada niimoodi. Kõigepealt on vajalik astuda ühendusse oma sisemise lapsega, iseendaga lapseeas. Leia hetk, kui saad vaikselt omaette olla ja püüa vaadata vaimusilmas ennast lapseeas. Võib-olla kerkib sulle silme ette mõni konkreetne pilt või iga. Tihtipeale ongi see üks konkreetne eluetapp või vanus, kus oma sisemist last kõige enam näeme, mingi aeg meie lapsepõlves, mis jättis eriti tugeva jälje. Ja päris tihti on see jälg valus. See võid olla sina vastsündinuna, kolme-, nelja- või mis iganes aastasena. Lihtsalt sina lapsena. Kui sa kutsud oma sisemist last, aga ei teki mingit pilti ja sa ei saa ühendust, võid abiks võtta ka mõne foto endast lapsena. Kui said ühenduse sisemise lapsega ja näed teda vaimusilmas, siis lihtsalt vaata, missugune ta on. Milline ta välja näeb, milliseid ja kui korras riideid kannab, mis tujus ta on ja kuidas ennast tunneb, kus kohas ta parasjagu viibib. Mis põhiline: on tal hea olla? Kas ta tunneb ennast armastatuna ja rõõmsalt? Kui mitte ja laps tundub vajavat tuge või abi, siis kujuta ette, et sa võtad ta sülle. Kui kohtud lapsega esimest korda, palu andeks, et oled ta niivõrd unarusse jätnud ja ütle, et armastad teda. Võta aega, et kuulata ära, kõik mis lapsel on sulle öelda ning luba tal tunda ja väljendada kõiki neid tundeid, mida ta tunneb. Küsi, mida su laps, sina lapsena, vajad, et ennast hästi ja rõõmsalt tunda. Vastus võib tulla sõnade, pildi või lihtsalt tundena, mida laps vajab, millest sina lapsena puudust tundsid. Ja siis lihtsalt anna kujutluspildis oma sisemisele lapsele kõike seda, mida ta vajab. Las ta tunneb ennast väga väga armastatu ja hoituna just sellises keskkonnas ja selliste inimestega, nagu ta parasjagu soovib. Mis siis, et sinu lapsepõlves ei olnud kõik võib-olla nii ilus ja roosiline, sa saad praegu luua sellise tervendava pildi oma lapse jaoks, kus on olemas kõik, mida ta vajab ja lihtsalt lubada tal puhata ja rõõmustada selle pildi sees. Mis peamine - eelkõige vajab sinu sisemine laps ikkagi tunnet, et ta on armastatud just sellisena, nagu hetkel on. Ja seda võid sa talle öelda kordi ja kordi ning jälgida, kuidas ta siis tasapisi särama lööb.

Sisemise lapsega ühendusse astudes kerkib tavaliselt esile tugevaid tundeid, tihtipeale väga palju valu ja kurbust. Luba endal tunda kõike seda, mis tahab sinust välja voolata, kogu see väikese lapse valu, kurbus ja hirm. Luba endal nuttagi, nagu nutab väikene laps. Ja vihast karjuda, kui sa tahad karjuda. Lase kõik need tunded välja. Need on nagunii sinu sees olemas, nüüd lihtsalt pääsevad vabaks. Milline kergendus on oma tundeid päriselt tunda. Nüüd, kui sa oled oma sisemise lapsega rääkinud ja andnud talle kujutluses seda, mida ta vajab ning laps tunneb ennast paremini, hakkad tervendamist lõpetama, on oluline kogu sellest kogemusest lahti lasta ning tekkinud kurbusest välja tulla, mitte sellesse kinni jääda ja seda tunnet endaga päev otsa kaasas kanda. Sellesse valusse võib väga lihtsalt kinni jääda, aga see pole vajalik. Teadvusta, et need on lihtsalt vanad valusad tunded, mida vabastasid ja tervendasid. See sai nüüd tehtud. Nüüd saab kergemalt ja rõõmsamalt oma eluga edasi minna.

Ühest kohtumisest sisemise lapse täielikuks tervendamiseks ei piisa. Hea oleks võtta iga päev kümme minutit, et selle pisikese tegelasega suhelda, kinnitada, et armastad teda ning luua üks ilus pilt, kus on olemas kõik, mida ta vajab. Eriti oluline on seda teha siis, kui tunned ennast ebakindlalt, hirmul olevana, kurvalt, väärtusetuna või vajad lihtsalt tuge ja julgust, et mõnda suurt ettevõtmist ellu viia. Me hoiame oma päris lapsi väga, anname neile armastust ja kõike, mida suudame ja oskame, et nad ennast hästi tunneksid, aga kui palju enam oleks meil veel anda, kui ka meie sisemised lapsed oleksid terved ja rõõmsad. Oma sisemise lapse armastuse sees hoidmisest saab vabaneda nii palju helgust, rõõmu, armastust ja tõelist sisemist kindlust.

~Nele

1 kommentaar:

  1. Last month, I was invited to give a presentation to a group of about forty psychotherapists on the East Coast. I asked the group, "Have any of you healed, or know anyone who has healed the wounded inner child?' There was no response. What we must find out is who is observing this inner child. In this way you-the
    observer is empowered rather than the inner child.

    I said to the group, "Once you create a wounded child identity and decide to heal it by creating some other identity to say the right things to, combat it, re-assure it or champion it, you (the observer/ creator) must always keep the wounded inner child identity in your psyche so that you know what it is that needs to be healed. In order
    to take the next step and go beyond the inner child you must know its' dark side. My Indian teacher, Nisargadatta Maharaj, would say, "First, you must know what something is in order to give it up."

    -- Stephen Wolinsky

    VastaKustuta